Minu vanus on väga pohhui, agaa Paks Matu teab, kes ma olen, kui keegi aru saab. :D Oli hea nali või jah. Ma elan pommiaugus, mis meenutab IGA KURADI SITAST KÜLA sellel sitasel Eestimaal, jap. Eriti omapärane ja põnev kant. Suitsu-joomise-rohelise ja igasuguse muu kraami pärusmaa. Bienvenidos al Infierno!
Ma tegelen päris paljude asjadega. Pothead, see on ka hobi, eks? Muu polegi tähtis. Green is fine. Vahel käin jooksmas ka, harrastan ka mendijooksu. Selles on mul diplom ka. Ise printisin endale. c:
Mm, olen selline hippie-like, põhimõtted on hipilikud, stiil ka, vahest. Mul on vist igal nädalal uus stiil, ausalt ka. I dont care, I love it! c; Sel nädalal olen jälle lillelaps, järgmisel ilmselt mustade saabaste ja ülejäänud musta outfit´iga. ~
Muusika. Ma armastan väga-väga erinevat muusikat.
Ja siin on põhilised;
Metsatöll
Arctic Monkeys
Nirvana
The Beatles
Misfits
The Day Of Tomorrow
Metallica
Kid Cudi
Bob Marley
Skrillex.
Rohkem ei jaksa, aga neid on veel ja veel. x))
-
Enamuse ajast veedan oma bae või qttidega. Nad on üle prahi, ausalt. Ma ei tea, mida ma nendeta teeks ja ma ei kavatsegi nendeta midagi teha, just to be clear.
Ma suhtlen enamasti umbes, ee, *loeb näppude peal kokku*, 10 inimesega. Ja seda on isegi palju. Mulle piisab kasvõi 1hest parimast sõbrast, aga on vedanud 10ne peaaegu-parimaga. ;3 Vägaväga lahe. Igasuguseid rumalaid asju on koos tehtud ja veel rohkem rumalaid asju ootab ees!
Seega, mida ma täna tegin? Käisin Tartu haiglas. Yep. Sõitsime hommikul kell 8 välja ja kell 9:30 pikutasin ma ekstraebamugavas haiglavoodis, igasugu voolikud ja juhtmed ja nõelad küljes. Mm, ma ei taha väga rääkida, mis juhtunud on ja nii edasi. Pole teie asi, olgem ausad. Igatahes ma saan homme välja, f-yeah!! Ma igatsen juba kodu, sest mu palatis on kaks väga tüütut last, 1 norskav pensionär ja 1 qtt, kes ainult karjub ning nutab. Jesus christ. Ma vaevu elan veel!!!!!!!!!1!!!!11!!!1
Terve päeva lonkisin mööda haiglat ringi ja mõtlesin kõige selle masendava elu peale. Haiglas on omaette osa vähihaigetele lastele. Jalutasin sealt läbi, pisarad silmanurkades. Ootetoolil istus pisike kiilaspäine tüdruk. Tal oli samasugune haiglariietus nagu minul. Siniste hiirtega püksid ja pluus. Ugh... Ta istus seal nii üksi. Ma seadsin sammud ootetooli poole ja maandusin matsuga tüdruku kõrvale. Ta kihistas naerda ja vaatas mulle uudishimulikult otsa.
"Mis su nimi on?" küsisin sõbralikult.
"Mis sa selle teadmisega peale hakkad?" vastas tema surmtõsiselt, ja mul hakkas natukene kõhe.
"Mina olen Sara."
"Jekateriina. Kui vana sa oled? Kas sul on ka vähk?" muutus tüdrukuke jutukamaks.
"Oh, ilmselt omajagu vanem kui sina. Ei, kas sinul on?" Jekaterina niheles toolil ja tõstis oma kondised jalad istumise alla. Nii nägi ta välja nagu pisikene riidesse pandud luukere.
"Mul on koguaeg vähk olnud. Emme ütles, et ma sündisingi nii. Aga palju toredam oleks, kui ma oleksin paar aastat elada ka saanud," seletas Jekaterina, hirmus tähtsa näoga.
"Vana sa oled? Sa oledki ju paar aastat elanud, kas pole nii?" ei saanud ma enam aru.
"Sain suve alguses 8-aastaseks. Sara! Mul on vähk! See on vähk mitte elu. Mõistad?" Ma ei mõistnud ja kehitasin õlgu. Ta alustas närviliselt loetlemist "ma pole kunagi väljas mänginud, ma pole kunagi ujumas käinud. Ma pole kunagi koolis käinud. Ma pole kunagi sõpradega koos olnud. Ma pole kunagi koera paitanud."
Mu süda murdus, nähes neid kondiseid sõrmi, pärani silmi ja torus suud. Ma tahtsin maha visata, nutta ja meeleheites karjuda. Aga ma naeratasin õrnalt ja sosistasin Jekaterinale: "Tahad ma olen su sõber?"
Tema näole ilmus lai naeratus ja ta pigistas õrnalt mu jalga.
-
Ülejäänud pärastlõuna tegelesingi pisikese Jekaterinaga, keda hiljem õppisin Jekuks kutsuma. Jeku oli energiline, rõõmus ja positiivne. Ta lendas mööda haiglat ringi, mina oma postiga kannul lonkimas. Terve haigla oli täis tuttavaid inimesi, põnevaid kohti ning peidukaid, kuhu kurva tujuga minna võis (nagu Jeku mul lahkelt lubas). Me pätsasime haigla sööklast kaks õuna ja istusime mu voodil oma kaks tundi. Jeku vaatas pisikesest telekast multikaid ning mina rääkisin sõpradega netis juttu. Peale nelja pidi Jeku arstide kontrolli minema. Ta viidi nuttes minema, kahe arsti käevangus. Ma lubasin teda homme jälle külastada ja ma kavatsen talle värviraamatuid, mänguasju ning maiustusi viia. Ema lubas neid homme hommikul tuua.
Nüüd laman ma voodis ja mõtlen ainult Jekust, Jekust ja Jekust. Vähk, sa vana värdjas. Mida halba on Jekaterina teinud, et ta terve oma lapsepõlve haiglavoodis peab veetma??? Kui kaua ta sedagi saab? See kõik on liiga palju väikese tüdruku jaoks. Ma nutsin päris kaua ja päris palju, sest ma tean, et Jekaterina haiguse vastu aitab ainult ravi. Mina olen siin täiesti kasutu.
Kasutu.
Nojah, tänaseks vist kõik. Peab jälle taskurätte juurde tooma.
C´ya.
-ღ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar